Põhja-Makedooniast pärit Andrijana Cekovska sai TalTechist mullu mehhatroonika erialal magistrikraadi ning töötab ABB-s inseneripraktikandina, programmeerides ja arendades tööstusroboteid.
Kuidas leidsid tee tehnikahariduse juurde?
Otsus minna bakalaureuseõppesse elektrotehnikat õppima ei tulnud minu jaoks raskelt. Mind on kogu haridustee jooksul matemaatika ja loodusteaduste poole tõmmanud ning järgisin seda kutsumust ka keskkoolis, kus saime viimaseks kaheks aastaks spetsiifilisema õppesuuna valida. Mina valisin matemaatika ja füüsika. Inseneriteaduse kasuks otsustasin eelkõige seetõttu, et soovisin saada osa tehnoloogia arengust ja sellele omalt poolt kaasa aidata.
Kuidas leidsid tee TalTechist ABB-sse?
Olles tehnoloogiavaldkonnas sees, teadsin ma ABB-d kui ettevõtet juba varem. Küll aga ei olnud mul varasemalt tekkinud võimalust kandideerida mõnele ABB positsioonile. Kui ma Eestisse õppima tulin, sain ettevõtte pakutavaga veidi lähemalt tuttavaks ja käisin isegi koos oma TalTechi osakonnaga ettevõttel külas. Lõpuks kandideerisin ja pärast kooli lõpetamist asusingi ABB-sse tööle.
Millised on Sinu tööülesanded?
Olles osa robootikatiimist, on meie eesmärk pakkuda tööstusele robootikalahendusi ja minu ülesanded varieeruvad robootikasimulatsioonide tegemisest tegelike robotite programmeerimiseni ja muidugi muu kaasneva tööni, mis on nende lahenduste lõplikuks tarnimiseks vajalik.
Mis meeldib sulle ABB-s kõige rohkem?
Kõige rohkem meeldib mulle ABB-s töötajatele pakutavate võimaluste mitmekesisus. Olen olnud ettevõttes juba umbes aasta ja selle aja jooksul olen osalenud koolitustel ning erinevatel üritustel ja projektides. Seevastu on töö dünaamiline ja alati on midagi uut õppida. Minu arvates on ABB suurepärane koht isiklikuks ja professionaalseks arenguks.
Kas igapäevatöös pälvid teistsugust tähelepanu kui meeskolleegid? On see hea või halb? Oskad Sa selles küsimuses Eestit võrrelda oma kodumaaga?
Isiklikult ma ei tunne, et keegi mind selle pärast teisiti kohtleks, et ma tüdruk olen ja ma hindan seda väga. Siiski võib kohata inimesi, kes usuvad siiani, et inseneeria on meeste ala. Kui veel oma kodumaal bakalaureuseõppes olin, ei mõelnud ma inseneeriast üldse kui meeste või naiste erialast. Mul oli palju naiskolleege, kes õppisid elektrotehnikat ja mitmeid naisõppejõude, keda ma väga kõrgelt hindan. Eelarvamusi kohtasin ma vaid väljaspool ülikooli. Eestis seevastu oli inseneerialoengutes väga vähe tüdrukuid.
Kas tunned, et Sinu valdkonda on tarvis rohkem naisi? Miks?
Usun, et igaüks peaks järgima iseenda unistusi ja kui selleks unistuseks on insenerikarjäär, ei tohiks karta selle nimel töötada. Inseneeriavaldkond pakub väga palju erinevaid võimalusi ja mis kõige tähtsam – meeste ja naiste jaoks on valdkonnas täpselt sama palju ruumi.
Tööturg on kindlasti kõigile konkurentsivõimeline, naiste jaoks on võib-olla pisut keerulisem pidevalt stereotüüpidega võidelda, kuid selge fookuse, pühendumuse ja püsivusega leiab igaüks oma tee.
Milliseid võimalusi, kogemusi, oskusi on tehnikaharidus Sulle eluks kaasa andnud?
Kogu haridustee vältel oli mul võimalus osaleda erinevates töötubades, seminaridel, suve- ja talvekoolides, vahetusprogrammides ning saada praktilisi kogemusi tööstuses. Olen nendest kogemustest palju õppinud, kohtunud hämmastavate inimestega ja saanud parema ettekujutuse sellest, millele tahaksin tulevikus keskenduda.
Mida teed oma vabal ajal?
Vabal ajal meeldib mulle lihtsalt lõõgastuda ja filme-sarju vaadata, aeg-ajalt raamatuid lugeda ning sõpradega aega veeta.
Millised on Sinu tulevikuplaanid? Kas plaanid jääda Eestisse?
Mulle meeldib, kus ma praegu olen ja ma armastan Eestit ning jään ilmselt mõneks ajaks siia. Selline on mu praegune lühiajaline plaan ning pikaajalisi plaane mul hetkel veel ei ole.
